Kirjandi kirjutamise meelespea
NB! Ei tohi koosneda ühest sõnast! nt „Raamatud“
Ei tohi lähtuda mingist üksikust tekstiosast
Ei tohi olla lihtsalt mingid tekstiga seotud sõnad nt „Raamatute
kirjutamisest“
Pealkiri peab olema ühtaegu atraktiivne ja informatiivne – köitma lugeja tähelepanu. Järgnevalt on loetletud mõned juhised hea pealkirja kirjutamiseks.
Nende kohaselt pealkiri:
- võib olla nii fraas kui ka terviklause
- ei ole liiga pikk
- osutab teksti tuumale
- pealkiri on metafooriline ja/või tabav
- pealkiri on sobiv ja üldistav
- hoidub hinnangutest
1. Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte („Inimene on saladus”) Ka niisugused, mis esitavad küsimuse, millele vastuse andmine ongi teksti peamõte („Kuidas ja miks peaks Eesti erinema teistest?”)
2. Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail („Oleme muutuste kiirteel”). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte.
3. Pealkirjad, milles teema või probleem on esitatud üldsõnaliselt („Aeg ja inimene”). Autor peab leidma probleemi ja sellele lahenduse.
SISSEJUHATUS (kuni 1/5 tööst) juhib selle teema juurde, mis järgnevas kirjandis arutluse all on.
Sissejuhatuses
* võid põhjendada, miks sa just selle teema valisid,
* võid rõhutada teema tähtsust,
* võid mainida enda seotust selle teemaga,
* võid valitud teema ükskõik mil muul viisil sisse juhatada.
PÕHIOSA on tähtsaim osa, kus hakkad valitud teemal pikemalt arutlema, esitama nn tõestusmaterjali, kasutades järgnevat:
ALUSTEKST
* omaenda mõtted, arvamused, seisukohad,
* tunnis arutatu, raamatutest loetu,
* teadaolevad faktid,
* teiste, autoriteetide arvamused,
* igalt poolt mujalt kuuldu,
* näited elust.
Sealjuures peab kogu valitud materjal tihedalt teemaga seotud olema ja samas – erinevad mõtted ja näited peavad omavahel loogiliselt seotud olema. See ongi kirjandi olemus. Vähem seotud mõtete liigendamiseks kasuta taandridu!
KOKKUVÕTE on kirjandis kohustuslik, kuid see ei või olla mingi pealiskaudne, mõttetu lausejupp töö lõpus. Kokkuvõte on lühike ja arusaadav lõpulõik, mis võtab kokku (teatud määral kordab) kogu eelpool arutletud teema. Võid rõhutada seal, et suutsid valitud teemat piisavalt kaitsta, põhjendada. Uusi, eelnevas töös mitte esinenud mõtteid või probleeme kokkuvõttes ei püstitata ega isegi mainita.
TEE NII:
Mõtlega hoolega läbi, mis teemal sa oskaksid kõige paremini kaasa rääkida, millise puhul oleks sul enim seisukohti ja näiteid tuua.
Pane lühidalt (näiteks märksõnadena) kirja, mis mõtted jne sul antud teemaga seoses meenuvad.
Nüüd tuleb raskeim osa: proovi teha kava, paiguta teemaga seostuvad mõtted loogilisse järjekorda – millest kirjutad alustuseks, millest teisena jne.
Kirjuta valmis sissejuhatus (äärmisel juhul võid seda ka hiljem teha).
Alusta kavapunktide lahtikirjutamisega. Jälgi hoolega mõtete loogilisust, teemaga kattumist. Vaata, et ühelt kavapunktilt/mõttelt teisele üleminek oleks loogiline, et säiliks seos nende vahel.
Ära unusta taandridu – neid võib julgelt kasutada.
Kirjuta kokkuvõte.
LOOGIKA- JA SEOSEVEAD kirjandites
* Sissejuhatuses mainitakse asjaolusid, millest hilisemas kirjandis juttu ei tehta, või kui tehakse, siis ebasobivas mahus, st mainimise tasandil. Alustuses esitatav materjal peab olema sobivates proportsioonides põhiosas käsitletud.
* Sissejuhatuses esitatakse lausa pealkirjaga või ka põhiosas esinevaga vastuolus olevaid väiteid.
Kokkuvõttes lisatakse uudne, seni käsitlemata idee, mis jääb justkui õhku.
* Kokkuvõttes väidetakse vastupidist pealkirjas esitatule ja põhiosas käsitletule. Juhtuda võib see näiteks siis, kui mitme teemat kaitsva idee ja näite järel käsitleb kirjutaja lõpetuseks ka ühte vastuargumenti. Kui viimane tundub liialt veenev, võib laps automaatselt moodustada selle põhjal ka kokkuvõtte.
* Kirjandis käsitletavad ideed on teemakohased, kuid esitatud ebaloogilises või lihtsalt ebasobivas järjekorras. Niisuguse kirjandi mõtted on esitatud läbisegi, võib muuta kogu töö arusaamatuks.
* Kirjandis käsitletavad ideed on teemakohased, kuid osa mõtted korduvad põhjendamatult mitmes lõigus, kusjuures lisatud ei ole ühtegi uut nüanssi. Muudab mõttekäigu segaseks, ebaloogiliseks.
* Kirjandis käsitletavad ideed on teemakohased, kuid omavahel sidumata, see tähendab, et seisavad üksteisest eraldi. Halvemal juhul pole õpilane suutnud eristada neid taandridadegagi.
* Teemakohaste kenasti seotud ideede hulka on järsku lisatud sobimatuid, teemaga üldse mitte haakuvaid väiteid. Muudavad teksti arusaamatuks, ebaloogiliseks.
* Teemakohaste ideede hulgas esineb vastandlikke mõtteid. Need võivad esineda erinevates lõikudes, kuid ka ühe lõigu piires, halvemal juhul isegi ühes lauses (mõned kirjutavad väga pikki ja lohisevaid lauseid).
* Kõik tekstis esinevad väited on seotud teemaga, kuid neid ei mingilgi moel kinnitatud, ilmestatud. Seda võib juhtuda ka laia silmaringiga tublide kirjutajate puhul, kellel on suur hulk ideid, mille vahel ei osata valida. Süvenemise ja teema põhjalikuma käsitlemise asemel kujuneb välja hoopis üksteise otsa kuhjatud ideede loetelu.
* Muidu normaalses, arusaadavas töös võib kohati esineda ka täiesti loogikavabasid järeldusi ja seoseid või absurdseid väiteid. Kindlasti on kirjutajal olnud oma idee, mida ta soovis esitada, kuid konarlik väljendusoskus on selle hävitanud.
* Sage on ka sisutühjade, mõttetute „sõnakõlksude“, hüüdlausete moodustamine, eriti töö lõpuosas, kokkuvõttes.
Stiiliküsimused
* Isikuvormi valik (mina, tema, meie, nemad, mitte mingil juhul sina-vorm). Ära kasuta ühe lause piires erinevaid vorme.
* Kasuta ühtset ajavormi (olevik või lihtminevik).
* Väldi erinevaid kõneviise ühes lauses (tingiv, kindel jm).
* Jälgi, millist käänet nõuab tegusõna. ( sarnanema millega, arvestama seda, põhineb millel jne).
* Ühilda tegusõna ja käändsõna ainsus ja mitmus (perekond soovib, mitte perekond soovivad jne).
* Sõnajärjestus, kõrvallause asukoht olgu paigas – täpselt vastava sõna järel, eristatud komadega.
* Ebatäpne asesõna kasutamine (ta – kes, kui juttu on olnud mitmest, me – kes, kui pole eelnevalt täpsustatud)
* Sõnatüvede, sõnade, väljendite kordused lause, lõigu piires. Otsi sünonüüme, asenda igal võimalusel!
* Liiga pikad, lohisevad, selgusetud laused (muuda mustandis kaheks-kolmeks selgeks lauseks) või liiga lühikesed, ühetaolised laused.
* Lausetes sisalduvad ebaolulised, tähendust mittekandvad sõnad ja väljendid (siis, kui, nagu, oma jne). Võta lausetest kõik sellised välja.
* Poolikud, ebaterviklikud laused (jälgi öeldist).
* Liigne üldsõnalisus (Kõik teevad, mitte keegi ei tee, mitte kuskil mitte kunagi ei toimu, alati ja igal pool, siis hakkasime minema).
* Ajamäärus olgu alalütlevas käändes (Järgmisel aastal, eelmisel päeval, igal kuul – millal).
* Kaudkõne õige moodustamine (Ema ütles, et ta läheb poodi jne).
* Numbrid 1–9, 100, 1000 – kirjuta sõnadega, ülejäänud numbritega.
* Ära kasuta erilise vajaduseta lühendeid, sulgusid, mitte mingil juhul slängi.
* des- ja nud-, tud-lauselühendi õigekiri (Koju minnes lähen poest läbi. Koju jõudnud, hakkan õppima.)
* Nii lauselühendis kui põhilauseosas on tegija üks ja sama! – antud juhul - mina).
* NB! Õige on osa lapsi, osa lastest, mitte mingil juhul osad lapsed! Mõni inimene, mitte mõned inimesed.
* Enamik koole, enamus jahu, enamikul juhtudel, enamikus koolides, vahel = mõnikord, vahest = ehk, eespool = eel, eelöeldu = eespool öeldu, tulen järele, vaatan järele, seaduse järgi, enne tundi, ennem = pigem, sama hea, vedelen niisama, asi = ese, midagi materiaalset, käega katsutavat, pärast kooli, pärast tunde
Kogu aeg, minu meelest – lahku
(Tallinna 21. Kooli emakeeleõpetaja Sanne Haabi loengumaterjalid)
