11. klass eesti keel

28.11 TV kordavad harjutused 21-26

ÕPIME VÕÕRSÕNU

Tunnused

1. Võõrhäälikud F, Š, Z, Ž (filoloogia, šašlõkk, zlott, žargoon).
2. G, B, D sõna algul (gangster, balustraad, dogma).
3. Pearõhk väljapool esimest silpi (finantseerima, pretensioon, mehaanika).
4. Järgsilpides vokaalid O, Ö, Ä, Ü (paviljon, aplodeerima, entsüklopeedia, sekretär).
5. Järgsilpides pikad vokaalid OO, ÄÄ, ÖÖ, ÜÜ (utoopia, reväär, režissöör, uvertüür).
6. Võõrad konsonantühendid GD, GT, BT (smaragd, foogt, abtiss).
7. Võõrapärased täishäälikuühendid (müokardiit, evolutsioon, hüatsint).

Lubamatu on aga häälikute š ja ž asendamine kahetäheliste ühenditega sh ja zh. See tekitab hääldusraskusi ja eksitab, sest lugeja ei tea, kas tegu on algupärase sh ja zh-ga või š ja ž asendustega (Mäearu, 1996).

Põhjaliku ülevaate probleemsetest võõrsõnadest eesti keeles annab T. Erelt artiklis "Need rasked võõrsõnad" (2004), aadressil http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid3/voorsonad.html.


Võõrnimede kirjutamine
http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=6&id=32

Tsitaatsõnade kirjutamine
http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=6&id=33

Valik inglise sõnade vasteid
http://keeleabi.eki.ee/pdf/039.pdf

Kokkuvõte häälikuõigekirja põhireeglitest 

Kuigi eesti keele õigekirjutus on tihedasti seotud õigehääldusega, st igale häälikule vastab kirjas kindel häälikuline väärtus ja kõiki häälikuid püütakse kirjas võimalikult täpselt tähtede abil edasi anda, on hulk sellised reegleid, mille vastu eksitakse sagemini, ja sõnu, mille õigekiri kipub ikka ja jälle ununema.


Eesti õigekirja põhireeglid on järgmised (Erelt, 2005).

1. Sõnade liitmisel säilivad liitsõnas kõik häälikud (metallraha, tiibklaver, võrkkott).
2. Sõnatüvi säilib muutumatuna liite ees, mis algab sama konsonandiga, millega lõppeb eelnev sõnaosa (salkkond, möönnud, religioossed).
3. Ülipikk S märgitakse L, M, N, R järel kahe tähega (marssal, kirsside, marssima, avanss).
4. Konsonantühendis märgitakse iga konsonant ühe tähega (vintsklema, mäslev, korstnas).
5. Ü ja I järel kirjutatakse J ainult tegijanimedes (käija, organiseerija, õppija).
6. JJ esineb lühikeses sisseütlevas (tujju, ojja, majja).
7. Rõhuliite -KI ja -GI ees säilib sõnakuju muutumatuna (kappki, tuhkki, dušški).
8. Eesti omasõnades on sõna algul alati K, P, T; võõrsõnades võib esineda G, B, D (geniaalne, büroo, dilemma).
9. Kui sõna algvormi tüves on B, D, G, siis säilib see ka helitu hääliku kõrvale sattudes (uudsevili, kuldsed, teadsin).
10. Kui sõna tüve lõpp ja liite algus on erihäälikulised, kirjutatakse sõna kaashäälikuühendi põhireegli kohaselt (lipkond, linlane, paslik).
11. Sõnaalguline H eristab sõnade tähendust (õng – hõng, õige – hõige, aru – haru).
12. Liide -GI liitub helilisele (käsngi, koorgi), liide -KI helitule häälikule (harfki, kokkki).